Audioklubi kogunemine - 16-02-2023
Sedapuhku oli väga pikk ja materjalirohke üritus. Siiamaani on see olnud üks kõige rahvarohkemaid üritusi õie tänava klubiruumis. Osalisi oli lausa 13 tükki. Kogukestvus oli üritusel umbes kuus ja pool tundi. Loomulikult ei istunud kogu seltskond koos kuus tundi, inimesed vaheldusid ja põhimass oli platsis kuuest kaheksani. Tegemist oli avalikult reklaamitud kogunemisega
Päevakavaga hakkasime pihta umbes kella poole kolme paiku. Esmalt tegelesid Erik ja Kaimar võrgumüraprobleemiga. Grammofonil olev pea AT33PTGII on küllaltki tundlik häirete suhtes ning nende kõrvaldamine pole kuigi lihtne. Küll tõsteti pistikuid ja prooviti juhtmeid - tolku polnud eriti miskit. Selgus et Technicsi grammofonil olev Technicsi käpp pole sugugi adekvaatselt maandatud ning müradest lahti ei saa. Muud ei jäänud üle kui tõsta pea Audio-Technica AT-PL120 DJ grammofonile. Mürasid sai vähemaks ja oletatavasti sobis Audio-Technica grammofoni kergem käpp ülipehme AT33PTGII peaga isegi paremini kui Technicsi käpp. Ei tasu unustada et AT-PL120 grammofoni seob Audio-Tecnicaga ainult grammofonile kirjutatud nimi, grammofon ise koos käpaga on laiatarbe DJ grammar.
Kui pea oli ümber tõstetud, hakkasime kuulama. Kuulamise käigus võrdlesime MC pea pingetõstetrafot ja MC aktiivvõimendit, korrektoriks oli Eriku lamp-fonokorrektor. Küllaltki kiiresti
sai selgeks et aktiivvõimendi sööb helist väga suure osa. Trafoga oli ruumipilt palju sügavam ja hingamist ning õhku oli kordades rohkem. Katse lõpetuseks tuli Erikul mõte jätta MC
pingetõstjad üldse mängust välja ning ühendada pea otse fonokorrektorisse. Eriku korrektor on piisava võimendusega ning saadud tulemus oli väga hea - ilma pingetõstjata mängis isegi
paremini kui pingetõstjaga. Kuulasime selles sättes plaati Yello - Toy, võimendiks Eriku germaanium-transistorvõimendi, kõlariteks Statik-2M. Heli oli super, öeldakse et alati
saab paremini, aga kui palju paremaks saab enam minna?
Sellega sai üks suurem kuulamiste plokk läbi ja natuke sai hinge tõmmata enne õhtust kuulamist, kus kohale tassiti äärmiselt huvitavaid
asju ja kvaliteet kippus vägisi kolinal
allamäge minema.
Kella kuue ajal, nagu eelnevalt kokku lepitud, hakkasid klubilised kogunema. Eelmisel avalikul kogunemisel lubasid osad klubilised kaasa võtta oma tehnikat, seda ka tehti. Loetleks
selguse mõttes kaasatoodud tehnika kohe üles: REGA transistorvõimendi, ReVox kaherealine lintmakk, TDA1541 DAC Bitikortsuti
, OTL lampvõimendi 315W-sisse-100mW-välja MONO
ja mingi transistorvõimendi Konservikarp
Hoidke nüüd omad obesed! Nalja saab nabani ja särtsu saadi ka. Kui kõik eksponaadid toas soojas, tõmmati veel hinge ja otsustati, mis järjekorras mida kuulata.
Esimesena pandi lauale transistorvõimendi REGA. Kuulasime seda MartinLoganitega. Mängis nagu tavaline laiatarbe transistorvõimendi ikka mängib. Midagi üleliia erutavat ei olnud, polnud ka kõige viletsam. Õhku visati idee keerata voolupistik teist pidi, et parandada taasesitust. Pistikupööramise tulemusel jagunes seltskond kaheks: ühed kinnitasid bassi taasesituse olulist paranemist, teised ei tuvastanud muutust. Mina rüüpasin selle katse käigus parasjagu kohvi, ega pööranud katsele tähelepanu.
REGA võimendit võrdlesime natuke hiljem järgmise eksponaadiga Konservikarp
. Ka seekord tekitas eksponaat tugevaid lahkarvamusi: ühed tuvastasid laulja mehisuse kasvu ning mõnusamat
bassi, teised seevastu lödi bassi ja suuri moonutusi. Kas konserv oli ehk riknenud? Karbil oli soovituslik hoiu- ja serveerimistemperatuur, nii palavaks ei raatsinud ruumi küll kütta.
Enne järgmise eksponaadi juurde asumist võrdlesime REGA, Konservikarpi
ja Eriku germaanium-transistorvõimendit. Võimendeid rohkem, arvamusi veel rohkem. Eks ta ole, kes mida ja
kuidas eelistab kuulata. REGA ja Konservikarbi
võrdlemisel tikkus vägisi peale hispaanlaste rämpspillide ansambli - La Resonante BasuBand - plaat Universónica
. Ärge saage
valesti aru, see on väga kihvt plaat.
Õhtu veeres ja taaskord oli aeg lauale tõsta uus eksponaat. Eelmise eksponaadi autor oli kaasa toonud oma DAC-i Bitikortsuti
. Selle kõhus, jah kõht oli lahti, oli legendaarne
philipsi TDA1541 R-2R dac kivi. See eksponaat oli väga hea näide, kuidas ühe ja sama komponendiga saab teha mängivat asja või riistvaralist bitcrusher effektiprotsessorit. Selgituseks -
bitcrusher on kitarristide ja käredama elektroonilise muusika loojate seas levinud helieffekt, mis muudab heli krigisevaks, kandiliseks ja vähendab dünaamikat. Traditsiooniliselt toimib
bitcrusher bitisügavuse vähendamise teel, helinivoo jagatakse teatud konstandiga et vähendada täpsust ning seejärel võimendatakse uuesti üles. Tegemist oli küllaltki kapriisse DAC-iga.
Meistril oli ta ettenähtud toimima ainult 44,1kHz sämplimissagedusega, lisaks oli seal veel kaks kella, mis kumbki tiksus oma aega ja bitid kukkusid üle ääre põrandale - sellest see
bitcrusher'i effekt. AC-DC ja Rebecca Pidgeon kõlasid läbi selle seadeldise päris huvitavalt.
Vahepeal oli rahvast juba vähemaks jäänud ning ruumi rohkem. Järgmine eksponaat oli nii suur, et seda lauale enam panna ei saanudki. Lavale tõsteti OTL-lampvõimendi
315W-sisse-100mW-välja MONO
. See aeg kui otsiti sobivaid kõlarijutmeid, sai natuke kõrva puhata. Eelmine eksponaat oli küllaltki kurnav katsumus. Selle OTL-iga
pikalt ei tegeletud, Juurika Juss iseloomustas seda päris kenasti: Eksperiment õnnestus, heli väljus.
Ega rohkemat polegi selle kohta midagi öelda. Tihtipeale
kiputakse kõlaritesse ajama suuri võimsusi, enne kui isu täis saab, sedapuhku muutus kõigest 100mW kiiresti väljakannatamatuks. Selle seadeldisega toimetades õnnestus omanikul saada ka
üks värskendav särakas. Huvilistele ka mõni pilt.
Põhilised eksponaadid olid selleks korraks üle kuulatud. Rahvas oli juba küllaltki väsinud ning enamus lahkunudki. Mõnda aega kuulasime veel muusikat ReVox lintmakilt, lindil oli salvestis Albert Lee plaatidelt - kerge ja mõnus kantrimuusika. Mingi aeg veel diskuteeriti tehnika teemadel, viimaks otsustasime selleks korraks üritusele jälle punkti panna.
Kuulatud materjali saab omandada:
Autor: Marko Uibo