Vinüülihuviliste dilemma - MM versus MC, kumb on parem? Just, selle väljaselgitamisega me kogunemisel tegelesime. Asjaolude kokkulangemisel tekkis väga hea võimalus võrrelda kahte väga sarnast, samas erinevat helipead. Mõlemad pead olid Audio-Technica toodetud. Mõlemal peal oli sama nõelaprofiil - MicroLine - ja ka nõelakandja oli sama - kullatud boor. Isegi mehaanilised parameetrid olid küllaltki lähedased. Alustavatele vinüülihuvilistele selgituseks:
AT150MLX on MM tüüpi helipea, AT33PTG/II MC pea. Minu Revoxile oli paigaldatud AT150MXL ja klubiruumi Technicsi grammofonile AT33PTG/II. Kohe alustuseks saab kinnitada et tegemist oli väga põneva võrdlusega. Seekordsel kogunemisel tegime lõpliku võrdluse, kuid võrdlemisega alustasime juba üle-eelmisel kogunemisel. Lõpliku tulemuseni me varem ei jõudnud MC pea müraprobleemide ja pingevõimendusastme küsitavuse tõttu.
Seekordsel kogunemisel tekkis võimalus kasutada Eriku konstrueeritud Hiraga MC pingetõsteastet. Eelmistel kogunemistel proovisime hakkama saada erinevate MC pingetõstetrafodega kuid asjata, tulemus ei rahuldanud mind. Panin oma panused Hiraga peale, et võrdlus oleks ausam. MM pea jaoks pole eraldi eelvõimendusastet fonokorrektori ette vaja, MC pea on umbes kümme korda madalama väljundpingega ja ilma lisaastmeta hakkama ei saa. Pingetõstetrafod teevad oma töö ära kuid signaaliahelas on siis trafo, mida MM pea puhul ei ole. Hiraga on aktiivaste ja võiks tehniliselt olla parem kui trafo. Teatavasti pole signaaliahelas asetsev trafo kunagi midagi head.
MM vs MC võrdlus oli ajendatud audiomaailmas väga levinud arvamusest et MC süsteemiga pea on tehniliselt ja heli poolest parem kui MM pea. Enamlevinumad nendest väited MC peade kohta:
Kui vaadelda helipeade turgu, siis selgub et väide MC peade hinna kohta on pooleldi tõene - MC pead on kallimad. Ülejäänud väidete puhul on pilt tegelikult küllaltki ebaselge. Ebaselgus tekib põhiliselt puudulike tehniliste andmete tõttu, eriti nende andmete puudulikkusest, mis iseloomustab võnkesüsteemi omadusi. See on mõneti mõistetav, lõpptarbijal pole võnkesüsteemi massiga eriti midagi peale hakata ning sellepärast märgivad tootjad andmelehele ainult üldised andmed helipea jäikuse-vetruvuse kohta. Viimane parameeter on hoopis olulisem pea ja käpa sobitamisel.
Ülejäänud väidete üle arutlemise jätan huvilisele iseseisvaks koduseks tööks.
Esimene suur probleem, millega me kokku puutusime, oli MC pea müraprobleem. Kaimaril oli õnnestunud seda mõne võrra lahendada, lõplikult sellest lahti me ikka ei saanud. Valjemate ja intensiivsemate salvestiste puhul maskeerib muusika müra ära, vaiksemate ja hõredamate teoste puhul on müra siiski märgatav ja häiriv. MM peaga meil mingit muraprobleemi lahendada ei olnud vaja - lase nõel plaadile ja kuula. Teine suur probleem MC peaga oli pingetõsteastme mõju. Nagu eelpool mainitud, vajab MC pea täiendavat võimendusastet enne fonokorrektorit. See omakorda mõjutab väga palju saadavat tulemust. Erinevate pingetõstetrafode võrdlemisega oleme juba varasematel kogunemistel tegelenud.
Kui need probleemid kõrvale jätta ja keskenduda helipildile, võib tulemus päris üllatav olla. MM pea ei jäänud mitte kuidagi alla MC peale. Mõlematel on omamoodi karakter ja lavapilt. Üldine järeldus, milleni me jõudsime oli see et mõlemad pead olid väga head - MM taasesitas paremini ühtesid, MC teisi plaate. MC pea sobis rohkem tänapäevaste teramavakõlaliste digiplaatidega, sest üldine iseloom oli AT33PTG peal siledam ja sametisem, tuletan meelde et see sõltub väga palju pingetõsteastmest. AT150MLX oli seevastu kiirema ülemise otsaga ja seetõttu olid tänapäevased plaadid palju teravama kõlaga. Samas võimaldas see kiirem ülemine ots väga head taasesitust parema helipilditasakaaluga plaatidel. MC lähenes kiiruselt MM peale kui see sai ühendatud otse fonokorrektoriga. Müraprobleeme see ei lahendanud, kuid näitas kui palju tegelikult sobitusaste tulemust mõjutab.
Näiteks kõlas elektroonilise muusika ansambli Yello plaat Toy
väga hästi MC peaga kuulates, seevastu sama ansambli plaat Pocket Universe
kõlas hoopis mõnusamalt MM peaga taasesitusel. Toy
on küllaltki terava kõlaga plaat, mille taasesitus on kuuldavasti jõukohane(sibilandi probleemid) ainult peenteritusega nõelaprofiiliga helipeadele, olgu selleks siis MM või MC. Minu jaoks oli see plaat
pisut liiga terav kuulates seda AT150MLX pea ja STAX klappidega. Pocket Universe seevastu oma mahedama helipildiga kõlas MC peaga kuulates pisut igavalt ja lamedaks silutult, MM pea ülemise otsa kiirus aga
pani muusika elama. Lavapildi erinevused olid märgatavad lavapildi sügavuses ja laiuses. MM pea lavapilt tundus kuulajate jaoks olema laiem, MC pea lavapilt kitsam kuid sügavam ja ka õhulisem. Urmas pööras
tähelepanu Sven Grünbergi animamuusikaplaati kuulates asjaolule, et MC pea määris helid pisut laiali, MM peaga olid pillid paremini välja joonistatud.
Kumba siis ikkagi eelistada? Lühike vastus on MM.
Kui soov on kuulata plaate probleemivabalt ja eelarve pole üleliia suur, on mõistlik lahendus korralik MM pea. Audio-Technica on oma headust korduvalt tõestanud. MM pea kasutamisel on palju vähem vaeva müraprobleemide kõrvaldamisega ja pingetõsteastme sobitamisega. Õnnetuse korral on ka nõel enamasti küllaltki lihtsasti vahetatav. Uus nõel pole küll kordades odavam kui uus pea, samas lihtsustab vahetus olukordi kus pea enda vahetus oleks hoopis keerukam, nagu see on Revoxi tangentkäpa puhul. Heliliselt on MM peaga võimalik rohkem kättesaada vinüülplaadiajastu kuldajal pressitud heakvaliteedilistelt plaatidelt. Kui kogus on palju teravakõlalisi plaate ei pruugi MM olla siiski sobiv. MC pea on hea lahendus kui eelarve lubab katsetada eksootilisemaid päid, kuulajal on rohkem vaba aega ja ta viitsib tegeleda müraprobleemide kõrvaldamise ja pingetõsteastmete ning helipea sobitamisega.
Autor: Marko Uibo